Aminohapped

Aminohapped kujutavad endast  struktuurseid  keemilisi ühikuid, millised moodustavad valke. Inimese organismis sünteesitakse paljusid aminohappeid maksas. Mõningaid neist ei suuda inimese organism sünteesida  ja seepärast peab inimene neid saama toidu kaudu.

Peale selle, et aminohapped  moodustavad valke, mis on kudede koostises ja inimese organismis, siis mõned neist: 

  • täidavad neurotransmitterite rolli või on nende eelkäijad
  • aminohapped soodustavad seda, et vitamiinid ja mineraalid täidaksid adekvaatselt oma funktsioone
  • mõned aminohapped varustavad vahetult lihaskudesid energiaga
  • aminohapped osalevad fermentatiivsetest reaktsioonidest, paljude bioloogiliste ainete metabolismist, detoksikatsiooni protsessidest, täidavad regulaarseid funktsioone ja palju muud

Põhiliste aminohapete funktsioonid:

Aminohapped (12 funktsionaalrühma): alaniin, arginiin, asparagiinhape, tsitrupliin, glutamiinhape, glitsiin, metioniin, ornitiin, fenilalaniin, tiroziin, valiin, leitsiin/isoletsiin – vastastikune seos.

Alaniin – normaliseerib süsivesikute metabolismi. On asendamatu selliste nutrientide koostisosa nagu koensiim A. Alaniin aeglustab  kasvajate s.h. vähkkasvajate arengut organismi immuunsussüsteemi stimulatsiooni arvelt. See tõstab aktiivsust  ja suurendab harknäärme mõõtmeid, mis toodab T-lümfotsiite. See soodustab detoksikatsiooni protsesse maksas (eelkõige neutraliseerib ammoniaaki).

Arginiin – lihaskudede ainevahetuse tähtis komponent. See aitab kaasa lämmastiku optimaalsele tasakaalu tagamisele organismis, kuna   on tegev liigse lämmastiku transportimisel ja neutraliseerimisel organismis.

Asparagiin – asparagiinhappe amiid. Asparagiini moodustumisel asparagiinhappest tekib organismis toksiline ammoniaak. B-asparagiinhapet on valkude koostises vabas olekus. Omab tähtsat rolli lämmastikühendite vahetuses. Osaleb pirimidiin algete tekkes kusiaines. Asparagiinhappe bioloogiline toime – immuunsust tekitav, füüsilise vastupidavuse suurendamine, ärrituvus- ja pidurdusreaktsioonide tasakaalustamine kesknärvisüsteemis jne. .

Tsitrulliin (citrullus) – aminohape, mis ei kuulu valkude koosseisu, maksa poolt arginiini biosünteesi tulemusena tekitatud kõrvalprodukt, mis muudab ammoniaagi kusiaineks. Patoloogiline kõrgem sisaldus avaldab toksilist mõju. Lastel, kellel on sündides ühe fermendi puudulikkus, mis reguleerib valkude keemiliste seoste arenguid uriinis (selle tagajärjel toimub veres ammoniaagi ja aminohappe tsitrulliini ladestumine), peale selle, väljendub neil selgelt mõttetegevuse peetus.

Glutamiinhape on neuromediaator, mis edastab impulsse kesknärvisüsteemis. See aminohape etendab tähtsat rolli süsivesikute vahetuses ja soodustab kaltsiumi läbimist hematoentsefaliitsest barjäärist. Glutamiinhapet kasutavad peaaju rakud, kui energiaallikat. Ka see neutraliseerib ammoniaaki eemaldades lämmastiku aatomeid teise aminohappe – glutamiini  tekkimise protsessis. See protsess – on ainus võimalus ammoniaagi neutraliseerimiseks peaajus.

Glitsiin – aeglustab lihaskudede degeneratsiooni, kuna see on kretiini allikaks – aine, mis on lihaskoe osa ja mida kasutatakse DNA ja RNA sünteesil. Glitsiin on vajalik nukleiinhapete,  sapphapete ja uuenevate aminohapete sünteesimiseks organismis. See täidab neuromediaatori pidurdusfunktsiooni ja sellisel viisil hoiab ära epilepsiahooge.

Metioniin – asendamatu aminohape, mis aitab töödelda rasvu, mis takistab nende ladestumist maksas ja arterite seintel. Tauriini ja tsisteiini süntees sõltub metioniini hulgast organismis. See aminohape aitab kaasa seedimise protsessile, tagab detoksikatsiooni protsesse (eelkõige toksiliste metallide kahjutuks tegemisel), vähendab lihaste nõrkust, kaitseb radiatsiooni mõjude eest, on kasulikud osteoporoosi ja keemilise allergia juhtumitel.

Ornitiin – aitab kasvuhormooni vabanemisel, mis soodustab rasvade põletamist organismis. See efekt võimendub ornitiini manustamisel kombinatsioonis arginiiniga ja karnitiiniga. Ornitiin on vajalik ka immuunsussüsteemile ja maksa funktsioonide täitmiseks võttes osa detoksikatsiooni protsessidest ja maksarakkude taastamisest.

Fenilalaniin – see on asendamatu aminohape. Organismis võib see muutuda teiseks aminohappeks – türosiiniks, mida omakorda kasutatakse kahe neuromediaatori – dopamiini ja noradrenaliini sünteesimisel. See aminohape avaldab mõju meeleolule, vaigistab valu, parandab mälu ja tõstab õppimise võimet, vähendab söögiisu. Fenilalaniini kasutatakse artriidi, depressiooni, menstruatsiooni valude, migreeni, rasvumise ja Parkinsoni tõve ravimisel. 

Türosiin  on neiromediaatorite noradrenaliini ja dopamiini  eelkäija. Seda aminohapet kasutatakse meeleolu reguleerimisel. Türosiini puudus tingib noradrenallini vaegust, mis omakorda põhjustab depressiooni. Türosiin vähendab söögiisu, soodustab rasvade ladestumise vähenemist, soodustab melatoniini tootmist ja  parandab neerupealsete, kilpnäärme ja hüpofiisi  funktsioone. Türosiin on abiks ka fenülalaniini vahetuses. Türeodsed hormoonid moodustuvad joodi aatomite liitumisel türosiiniga.

Valiin – asendamatu aminohape, millel on stimuleeriv toime. Valiin on vajalik lihaste metabolismi korral, vigastatud lihaskudede taastamiseks ja organismis lämmastiku normaalse taseme hoidmiseks. Kuulub mitmeharuliste aminohapete gruppi ja see tähendab, et seda võivad kasutada lihased kui energiaallikat. Valiini kasutatakse sageli aminohapete defitsiidi korrektsioonis, mis võivad tekkida ravimite tarvitamise harjumusest. Valiini erakordselt suure taseme korral võib kaasneda sellised sümptomid nagu peresteesia („mööda ihu jooksvad sipelgad”) kuni hallutsinatsioonideni. 

Isoleitsiin – üks asendamatuid aminohappeid, mis on vajalik hemoglobiini sünteesimiseks. Samuti stabiliseerib ja reguleerib suhkru taset veres ning energiavarustuse protsesse. Isoleitsiini metabolism toimub lihaskudedes. Isoleitsiin – on üks kolmest aminohappe harust. Isoleitsiin on vajalik mitmete psüühiliste haiguste raviks. Selle aminohappe defitsiit organismis kutsub esile hüpoglükeemia sümptoome. 

Leitsiin – asendamatu aminohape, mis kuulub kolme aminohapete harusse. Nende koosmõju kaitseb lihaskudesid ja on energiaallikaks, aga ka soodustavad luude, naha ja lihaste taastumist – seega soovitatakse sageli neid kasutada peale traumade ja operatsioonidest taastumise perioodil. Leitsiin vähendab ka mõnel määral veresuhkru taset ja stimuleerib kasvuhormooni eraldumist. Leitsiini vaegus võib suurendada organismis ammoniaagi hulka. Aminohapete defitsiit põhjustab kõikide sünteetiliste protsesside puudulikust organismis, eriti aga kannatavad kiirelt uuenevad süsteemid (suguorganid, humoraalsed süsteemid, punane luuüdi jne.). Aminohapete analüüs (uriin ja vereplasma) on asendamatu vahend toiduvalkude omastamise ja vajaliku määra, aga ka metaboolse  tasakaalutuse hindamiseks, mis on mitmete krooniliste  haiguste aluseks. Pärimuslikud haigused, mis on tekkinud aminohapete kontsentratsiooni ja atsilkarnitiinide muutuste põhjal, kujutavad endast kõige arvukamatest ja heterogeensetest metabolismi haiguste gruppidest (Fenüülketonuuria ehk vaimne alaareng, türisineemia, hüperglitsineemia jpm.). Laboratoorse diagnostika andmete täpne väärtus määratletakse sellega, et nende erinevad vormid omavad sageli sarnast kliinilist pilti, mis raskendab diagnostikat kliinilises etapis. Paljude aminohapete ülemäärase kogumisega (ainevahetushäirete või muudel põhjustel), kaasneb toksiline efekt – homotsisteiin, tsitrulliin, fenülalaniin, valiin jt.

L-Karnitiin

L-karnitiin – on vitamiini sarnane ühend, mis on kõikide imetajate liikide organismides ja, mis  kuuluvad kõikide asendamatute ainete juurde, kuna see täidab peamist rolli rasvhapete transportimisel mitokondritesse. Võtab osa pikkahelate rasvhapete transportimisest mitokondrite maatriksisse, metabolismi regulatsioonist keskmiste atsitüül-CoA koos hargneva süsivesikute ahelaga, aga ka konjugatsiooni reaktsioonidest koos ksenobiootikumidega.  See on üheks põhiliseks teguriks  ATP sünteesimisel. 

L-karnitiini kasutamist on kirjeldatud  laia haigustespektri kompleksravide juures. Kuid enamus kliinilisi uuringuid on käesoleval ajal suunatud L-karnitiini  kasutamiseks kompleksraviks kardiovaskulaarse patoloogia juhtudel, füüsilise vastupidavuse tõstmiseks, Alzheimeri ja ealisuse seniilse dementsuse ravimiseks, neeruhaiguste  ja hemodialüüsi korral.

Imetajatel on karnitiini põhiline kooslus esindatud mitteesterifitseeritud L-karnitiiniga ja selle eetritega (acylcarnitine). Rasvhapete laekumise protsess mitokondrisse koosneb kolmest etapist. 

Vabad rasvhapped, mis esinevad tsitozoolis, ei ole suutelised läbima mitokondriaalseid membraane. Nad võivad sattuda mitokondriaalsesse maatriksisse, milles toimub nende oksüdatsioon, ainult peale seda, kui nad satuvad mitmete fermentatiivsete muutustesse kolmeetapilises protsessis. 

Nende muutuste esimene etapp teostatakse atsüül-CoA- sünteesimisega – fermentidega, mis esinevad mitokondriaalsel välismembraanil. Need fermendid katalüüsivad reaktsiooni, mille käigus tekib tioeetriline side rasvhappe karboksüülgrupi ja tioolgrupi koensüümi A vahel s.t. moodustub CoA-tuletisrasvhappest, samaaegselt ATP jaguneb AMF-ks ja mitteorgaaniliseks fosfaadiks. Rasvhapete CoA-eetrid ei ole suutelised läbima mitokondriaalset membraani. Kuid selle sisemise membraani pealispinnal eksisteerib ferment – karnitiinatsüültransferaas I, mis katalüüsib reaktsiooni, mis kujutab endast rasvhapete mitokondrisse edasiviimise teist etappi. L-karnitiini keerulised eetrid ja rasvhapped on suutelised läbima mitokondri sisemist membraani ja tungima mitokondriaalsesse maatriksisse. Erinevalt rasvhapete CoA-eetritest, sisaldavad nad mitte tüeetrilist, vaid hapnik-eeterlike ühendeid.

Rasvhapete mitokondriasse saabumise kolmandas ja protsessi viimases etapis viiakse L-karnitiini rasvhappe jääk (atsüülgrupp)  sisemitokondriaalsesse CoA-sse karnitinatsioonitransferteri II kaasabil. Fermendi see vorm lokaliseeritakse mitokondriaalses membraanis sisemisel pinnal – siin toimub CoA rasvhapete tuletiste regenereerimine ja siit suunduvad nad edasi mitokondriaalsesse maatriksisse. Nüüd on rasvhapete CoA-eetrid valmis selleks, et nende rasvhappe komponent on allutatud oksüdatsioonile mitmete spetsiifiliste ensüümide abil mitokondriaalses maatriksis. Karnitiini  ööpäevasest vajadusest 25% töötatakse välja meie organismis lüsiinist ja metioniinist, vitamiinides (C, B3 ja B6) ja rauast. Iga loetletud aine vaegus põhjustab karnitiini defitsiiti.

K-karntiini defitsiidi tunnused:

L-karnitiini vaegusel väheneb rakkude võime sünteesida ATP-d – rakkude peamine energiaallikas organismis.  

Sümptomid:

  • Töövõime langus, väsimus, üldine nõrkus.
  • Lihaseline nõrkus.
  • Toonuse langus lihastes.
  • Rõhutud olek, apaatia, tuju langus.
  • Südamefunktsioonide, maksa, neerude ja teiste organite ja süsteemide häired.
  • Laste arengupeetus, tähelepanuvõime alanemine.
  • Kolesteriini ja rasvhapete taseme tõus veres.

L-karnitiini küllaldane tase on eriti vajalik:

  • Kõrgendatud emotsionaalsete ja ajutegevuse koormuste korral.
  • Suurte füüsiliste koormuste juures. Eriliselt südamelihaste ja  skeletilihaste adekvaatseks tööks, kuivõrd  rasvhapete oksüdatsioon on energia moodustamise peamiseks teeks nendes kudedes.

Sportlastele:

  • Tõstab organismi energia tootlikust, seega vähendab väsimust, suurendab töövõimet ja füüsilist vastupidavust.
  • Toetab südame tegevust kõrgendatud füüsiliste koormuste korral, suurendab energia ainevahetust.
  • Vähendab valu lihastes peale treeningut, kuna vähendab piimhapete ladestumist.
  • Kiirendab organismi taastamist peale treeninguid, aga ka ületreenimise juhtudel vähendades kudede hüpoksiat ja laktatatsidoosi peale koormusi.
  • Tagab rasvade jaotamise, mis aitab vähendada rasvumist.
  • Suurendab valkude ainevahetust, mis kiirendab lihasemassi kasvu protsessi.
  • Detoksikatsiooni protsessideks organismis:
  • ühendab ladestunud toksiliste toodete oksüdatiivsed protsessid 
  • Haiguste järgses rehabilitatsiooni perioodis
  • Kroonilise väsimuse sündroomi puhul
  • Südamehaiguste profülaktikaks ja kompleksraviks
  • Soovitused L-karnitiini preparaadi kasutamiseks
  • Meditsiinilised näidustused

L-karnitiin on vajalik alljärgnevatel juhtumitel:

  • südame-veresoonkonna haiguste korral (stenokardia, müokardi äge infarkt, arütmia, endokardiaalne fibroelastoos, kardiomüopaatia, idiopaatiline mitraalklapi prolaps);
  • kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõus;
  • asteenia;
  • Alzheimeri tõbi ja ealine seniilne dementsus;
  • neerude ja hemodialüüsi haigused;
  • diabeet;
  • maksahaigused (rasva epatosis, alkohoolne etioloogia, maksatsirroos), lihaste düstroofia;
  • sperma hulga vähenemine ja spermatosoidide liikumise aeglustumine;
  • kroonilised obstruktiivsed kopsuhaigused;
  • HIV infektsioon;
  • emakasisese aminohapete ainevahetuse häired;
  • orgaaniline pärilikkus; palderjanhape acidemia; propioonhappe acidemia; Methylmalonic aciduria
  • haiguste profülaktikaks sageli põdevate laste juures;
  • raviks laste juures, kes põevad vegetatiivset veresoonte düstooniat;
  • ja muud sarnased juhtumid.

Üldnäitajad

  • Füüsilise vastupidavuse vähenemine.
  • Rasvade põletamisprotsesside parandamiseks (kasutatakse koos treeningharjutustega liigse kaalu vähendamiseks)
  • Üldise toonuse vähendamiseks
  • Aktiivsuse ja energilisuse vähenemine